Rally Estoniat võiks nimetada Eesti tasemel sõitjale just kui aastasündmuseks. Üritus, mida olime ootanud pikka aega, mis ühtlasi tähendas meile üks aasta tegutsemist, üks aasta rallisid, üks aasta vinget koostööd… See on Eesti rallisõprade oma laulupidu, alustades suurejoonelisest avapoodiumist, lõpetades meeletute rahvamassidega raja ääres.
Meie nädal sai alguse juba kolmapäeval… Hommikul külastasime RingFMi, seejärel käisime tutvumas enda hea toetaja LGT tegemistega ja õhtul oligi aeg juba minna ERMi ning võtta enda võistlusnumbrid.
Võime tänaseks öelda, et neljapäeva hommikuks ei olnud meil isegi võistlusrehve. Siin rallil ei tulnud seekord midagi lihtsalt! Meeleolu oli juba üpris kasin, kuid üritasime üksteisel olemas olla ning koos kõigest võitjana välja tulla.
Neljapäev… Oooh, oli see alles raske ja pikk päev. Startisime kodust juba 06:45 ja 07:10 alustasime reccega. Kella 14 paiku saime alles esimese kiire söögipausi tanklas. 9h legendi kirjutamist, jõudsime ERMi juurde service parki tagasi ca kell 17. Kiirelt sõiduvarustus endaga kaasa, koju puhtandit tegema ja esimese katse videot vaatama. Olime 18:30 tagasi juba services ning pidime suunduma Tartu Raekoja platsi, et teha enda avapoodium.
Võime öelda, et see on tõesti moment, mille nimel elada! Rahvast oli see aasta kordades rohkem kui eelmine aasta. Meie fänne on aastaga nii meeletult palju kogunenud, et see aplaus ja kisa tõi kananaha ihule.
Peale seda naasesime service parki, kus oli peaaegu 3h aega esimese katse stardini, Raadi linnakatse.
Aitäh meie perekondadele ja fännidele, kes lõbustasid meid need mitu tundi! Ja aitäh kohvik Johannale, kes kostitas meid hea ja paremaga, saime teha mõnusa õhtuse ühissöömise kringlitega.
Kerisime vaikselt peas ka homseid katseid, teadsime et peale linnakatset on veel pikk töö öö ees. Selle aastased katsed tundusid väljakutsuvad, eelmine aasta Eesti Meistrivõistluste etapp Peipsi ääres ei toiminud. Seega oli midagi täiesti uut. Ja oligi aeg minna vastu esimesele kiiruskatsele…
SS1 – lühikene Raadi linnakatse. Meie rajale mineku ajaks midagi nauditavat ei olnud. Rööbas oli nii sügav juba sees, et ei teadnud kunagi, kuidas see “üllatab”. Kord tundus, et rööbas kannab päris hästi, teine kord ninaga rünnates vedas saba kohe ära. Seega mingit erilist emotsiooni ja tunnetust see katse ei pakkunud, ilma vigadeta finišis ja aeg hakata teise päeva nimel tööd tegema. Ise me naersime, et ega me need linnavurled ei olegi, laske ikka metsa.
Jõudsime peale südaööd koju ning lõpetasime enda töö legendiga ja videodega öösel kell 02:15. Äratus oli järgmise päeva hommikul kell 09:00, seega saime isegi soliidsed 6,5h und. Tere tulemast päris rallimaailma ellu!
SS2 – võiksime öelda, et ralli kõige “huvitavam” katse. Ees oli hommikusek äratuseks ootamas kohe 24+km ning “suusahüppetorn”. Jah…Me kutsusime karjääris olevat langust maa ja taeva vahel suusahüppetorniks, aitäh Einar, selle hea nimetuse eest, see hüpe tõesti vääris seda. Katsele sõites hakkas vihma sadama, vaatasime üksteisele otsa, raputasime pead, et ega ometi jälle päriselt… Kas see ilmataat võiks meid ükskord hoida ka. Saime infot, et katse lõpuosas tuleb täielikku paduvihma. Ja siit see seiklus algas… Tuled kustusid…
Olime suusahüppetornist alla tulnud, seigelnud maa ja taeva vahel, kui tuli järgmine nukk peale mida oli kohe järsk parem kurv. Seal tuli esimene eksimus, kui ei saanud autot pidama, vajusime vasakule välja pehme liiva sisse. Jäime kinni, pidime informeerima GPS-süsteemiga, et meiega on OK, kuid auto blokeerib teed. Stardiintervall oli aga 1minut, kaardilugeja hakkas autost peale eelnevaid protseduure väljuma, kuid konkurent juba tuli…Kahjuks tal ei olnud võimalik reageerida enam ning sõitis meile tagant otsa, kiirus oli õnneks väike, kõik inimesed jäid ellu, kuid ka tema võistlus peale seda katset lõppes, väga kahju.
Selles kohas pealtvaatajad puudusid, saime õnneks omal käel edasi liikuma. Karjääri osa läbitud, üritasime uuesti tunnetuse ja rütmi leida. Hakkasime karjäärist väljuma…Teadsime seda nukki hästi ning lisaks olime kuulnud eelnevalt soovitusi ja erinevaid jutte. Üks kurv enne läbitud, gaas põhja ja lendame üle, see oli plaan…Kahjuks võime öelda, et kõik plaanid ei ole alati täitumiseks ning rasked Evod siiski nii kiirelt hoogu ei kogu ja nii kergelt kaugele ei lenda nagu WRCd. Saime esimesest nukist üle, kuid teise nukki maandusime täpselt tagaosaga, mis viskas auto nagu põrkepalli minema…Edasi oli auto juhitamatu ning päästa ei andnud enam mitte kuidagi mitte midagi.
Võime tänaseks öelda, et auto tagumise osa käitumine on tekitanud väga palju küsimärke. Lisaks kahe esimese velje kohene purunemine. Auto riivas kõigepealt parema tagumise osaga puud, mille tagajärjel viskas õhus külje ette ja piloodi uksega otse kaske… Autos valitses olukorrale olenemata väga rahulik meeleolu, kas see oli šokk või pettumus? Sellele ei oska vastust anda. Cärolainil oli veel lootus tagasi rajale saada, öeldes Kairile, et mine välja ja vaata, kas saame jätkata. Meie, naised, allaandjad juba ei ole!
Kahjuks jätkamine ei tulnud kõne allagi. Piloodi uks oli täiesti kinni, välja tuli ronida kaardilugeja poolelt. Peale mida valdas vaimsete emotsioonide ülevool.
Aitäh lähedastele, kes te olite seal sekunditega!
Võistluskeskusest tuli informatsioon, et puuga kokkupõrke hetkel kogesime 8G jõudu. See tähendab kehakaalu kordistamist 8-ga. Pääsesime seekord siiski vaid ehmatusega ja kergete põrutustega.
See olukord näitas taaskord, kui lähedane ja toetav üksteise suhtes suudab olla üks ekipaaž, vähemalt naiste seas! Moment, mil mõlemad vajasid toetust ja olemasolu. Füüsiliselt jäime terveks, kuid vaimselt oli see rusuv, mida on raske sõnadesse panna… Isegi täna, mitmeid päevi hiljem, seda blogi kirjutades, kogeks seda just kui uuesti läbi.
PS! Asja juures on väike “fun fact” ka. Olime esimesest väljasõidust pehme liiva sisse suutnud endaga kaasa vedada WRC Live kaabli. Kokku olime seda maha võtnud koguni 60meetrit, millest hiljem õhtul mehaanikud tõmbasid tagaratta ümbert 16meetrit.
Mis me oskame öelda? Jätkuvalt, hirmu see ei tekitanud…Üks põhilisemaid küsimusi alati. Meie hing ja süda kuulub rallile. Ütlesime mõlemad juba sama päeva õhtul, et oleksime valmis kohe praegu autosse istuma ja rajale naasema. Oleme meelel, et mida kiiremini peale sellist suurt avariid tagasi autosse ja rajale saad, seda parem. Kas see ka tegelikult juhtub? See on hetkel meie jaoks igapäevane mõte, mille üle murrame pead – kas, kuna ja kuidas? Mõtted, tahtmised ja unistused on suured. Lõpuks paneb aga selles maailmas paika asjad raha… Oleme paljudest asjadest aasta jooksul läbi tulnud, kuid siin vajame kõikide Teie abi nagu ka üleskutses oleme juba maininud. Meie soov ja tahe on kindlasti jätkata, aga kas see ka tegelikuses teoks saab, on meie karjääri suurim küsimärk hetkel.
Kui oleme Teile aasta jooksul suutnud mingeidki emotsioone pakkuda ja tahate neid veel kogeda, siis iga euro on abiks, et taastada meie Hõbenool! Samuti on suureks abiks igasuguse informatsiooni jagamine.
Vaieldamatult üks vaimselt raskemaid ja emotsionaalsemaid nädalaid, alustades raskustega eelnevalt rallile ja jätkates nendega kuni tänaseni. Loodetavasti tuleme Teie abiga sellest välja tugevamatena kui kunagi varem! Hetkel rohkematele küsimustele kahjuks vastuseid ei oska jagada, kuid nagu ikka, hoiame Teid kõigega kursis enda sotsiaalmeedia kontode vahendusel.
Aitäh nii paljudele inimestele, kes on meile kirjutanud ja meie pärast muret tundnud, see on meile südamesse läinud!
Aitäh meie emad ja vennad, kes pidevalt meie seikluste pärast enda vererõhku ja pulssi peavad mõõtma!
Aitäh fännid, sponsorid, sugulased, sõbrad, tuttavad, meeskond! Teid on ikka vingelt palju, käed olid peale avapoodiumi plaksude jagamist lausa valusad!
Cärolain ja Kairi